Trükikoja uksel

Mina, kes olen aastakümneid programme kirjutanud ja loonud, seisan silmitsi tõeliselt erakordse faasinihkega. Umbes nagu skriptooiumi parim kirjutaja, vaatan Guttenbergi trükikoda, tema brutaalselt kiirust mis mu aasta töö valmistab sekunditega. Nüüd juhtub kaudselt sarnast vist arendajaga. Ma olen programmeerimise peale suurema ajast pühendanud, oma oskusi lihvinud paremaks, nii kuidas võimed lubavad aga hetkel seisan pooleldi nõutult “trükikoja” uksel, valmis sisse astuma. Mu käekirja jumaliku juhuse iseloomu asendavad klotsid oma tähtedega. Ma veeretan näppude vahel ristküliku kujulist vormi, mille siledate külgede seas vermitud reljeef: alpha A. Ei - münte vermitakse, ma ei teagi mis moodi seda alfabeeti neile miniatuursetele plokkidele tehakse, otsin silmadega kus kohas on omega, eesti keeles oleks korrektsem otsida õ-d, kuid omega on lõpu tähistamisel klassikalisem valik. Mingi ajastu lõpp on käes, ehk siis uue algus. Siiski, oma eestikeelse teksti kirjutan TI (tehisintellekti) abita. Muus osas ei tea lubada. Mis moodi alustada agentide eluga?

Üdini aus olla, siis trükitehnoloogia, isegi kui ta on kiire, on siiski koopiamasin ümberkirjutaja käes. Kollażimeister TI, kui ta nüüd tõesti ise mõtlema ei hakka, loob imelise tõhususega goldbergi masina kombel trükiplaadile oopuseid mille lugejaskond tänuga vastu võtab. Nagu üks tuttav kirjanik mainis, täiuslikult keskmine tekst (tema sõnastas kuidagi paremini selle tõdemuse). Ehk siis suurem osa olmetekstidest on Krati poolt kirjutatav.

Eesti kultuuris on ta nii nimetatud aga mujal on ka analoogiad, Jinn islamis, kuldkalake on natuke midagi muud aga ka seal on ahne inimese soovide täitmisel kurvad tagajärjed. Kuna Eesti kultuuris on esikohal töö, siis äkki seepärast kõike tööd ära tegev mütoloogia. Mujal ollakse targemad, tahetakse kohe töö tulemust.

Minu analoog Guttenbergiga ei ole originalne. Cloude Code autor tõi sama analoogi https://youtu.be/We7BZVKbCVw?si=yrytV2TK4cvuZ3_G Kuid on ka teisi paralleele minevikust ja on ühtaegu lohutamatu ja lohutav oma korduses. Nii paljud tehnoloogiad on kadunud ning muuseumis kui naiivsuse memoriaalid. Paratamatult on seegi tehnoloogia ühel hetkel aerholoogide leida või oleme siiski meie säilmed millelegi kõrgemale sentimentaalsed väärtused?

P.S. Avaldamise hetkel on mu mõtted juba vananenud

Algselt avaldatud: Medium — Kirjad alter egole